“Mu süda kuulub lavale. Kuueaastaselt avaldasin soovi minna balletikooli ning sestsaati olen pingutanud ühe eesmärgi nimel, kõhklemata, et võiksin tegeleda millegi muuga. Juhindun mõttest: kuula oma südant ja sa ei ole kunagi õnnetu.

Mu vanemad, hoopis teise eriala inimesed, on mind alati toetanud. Esietendusel saadavad nad lavale lilled ja kaardi kirjaga “Sinu suurimad fännid”. Estonia teatris tantsin kolmandat hooaega, kuuel päeval nädalas. Hommikuti kell 10.30 seisan harjutussaalis stange ääres oma kindlal kohal. Distsipliin ja kõrge valulävi on baleriini elu paratamatu osa, kuid verised varvaskingad kuuluvad pigem filmide visuaaliasse. Kurnatud jalgadele teen äärmuslikku vanni – kümme minutit jääga täidetud ämbris.

Mulle meeldib, et balletiartistil on justkui kaks elu. Pärast karjääri lõpetamist võib ta töötada repetiitori või koreograafina, kuid rohkemgi meeldiks mulle valida midagi täiesti teisest vallast. Humanitaarained tõmbavad.

Unistan peaosast balletis “Luikede järv”, mille proloog toob mulle ka pärast kõiki neid tuhandeid kordi kananaha ihule. Tšaikovski pink Haapsalus viib mõttele, et võib-olla inspireerisid heliloojat maailmaklassikaks saanud teose kirjutamisel Eesti luiged... Valge luige adagiot, mis sümboliseerib puhast armastust ja usaldust, tantsisin balletikooli lõpetamisel. Nooremana arvasin, et mu elus ei tohi olla suhet, sest armastus segab pühendumist. Tegelikult on mul nüüd hoopis lihtsam tundelisse osasse sisse elada, kuna tean, mida tähendab armastus päriselus.”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Anne & Stiil