2aastane Grete jääb mängukoerast ilma

Nõukogude lapsel ju ülemäära palju piiksuvaid-liikuvaid ja erilisi mänguasju polnud. Nii oligi mul unistus mängukoerast, kes haugub ja kõnnib. Mingi ime läbi suutis ema nii korraldada, et lasteaia nääripeol just selline koer mu paki sees oli. Rõõm jäi aga üürikeseks, sest kasvatajad ütlesid, et teised lapsed tahavad ka sellega mängida ja tuleb jagada. Arusaadav! Hea lapsena loovutasingi koera teistele mängida. Rohkem ma paraku seda koera ei näinud. Mäletan, et vaatasin veel aastaid sedasama fotot ja üritasin võimalikult detailselt meenutada, milline see koer oli.

Nõuanne: asjad ei ole küll ülemäära olulised, aga mõnikord võivad need siiski õnnelikuks teha. Ka oma laste puhul olen püüdnud mõista, mis on need asjad, mida nad päriselt tahavad, ja teinekord olen just nende hankimisega veidi viivitanud. Et kui asi kord saadakse, on rõõm seda suurem.

4aastane Grete on kõigega nõus

Foto lillega on tehtud Tabasalu pioneerilaagris, kus minu vanaema oli laagriülem. Käisin temaga seal pea titest saati kaasas. Mulle laagris meeldis, sest suuremad lapsed väga hoidsid mind. Käisin laagris edasi ka siis, kui vanaema enam laagriülem polnud ja ma ise juba koolilaps olin. Üldiselt ei hakanud ma väiksena võõrastele täiskasvanutele kunagi vastu, tahtsin olla neile meele järele. Arstil käies ma ei nutnud, sest võõraste ees oli piinlik. Kui lõpuks ema juurde pääsesin, siis poetasin küll pisara.

Mäletan veel, kuidas tädi võttis mind esimest korda matustele kaasa. Olin umbes viiene või kuuene. Kõik olid kurvad ja nutsid, mina aga tegelesin oma mõtetes sellega, et nutma ei hakkaks. Püüdsin mõelda lõbusatele asjadele. Aga sündmus muutus veel kurvemaks ja ühel hetkel leidsin, et nüüd aitab vaid tantsimine. Läksin kõrvalhaua juurde ja hakkasin polkat tantsima – sest ma teadsin, et tants tõstab tuju. Suured inimesed pidasid mu käitumist muidugi täiesti kohatuks ja sain riielda.

Nõuanne: kõikidele inimestele maailmas ei pea meeldima ega saagi. Oma tundeid aga võib vahel välja näidata küll.

5aastane Grete läheb kooli

Ma olin üsna haige laps, ei midagi hullu, aga nii kui ilmad koledaks läksid, istusin mina nohu, köha, angiini või gripiga kodus. Seetõttu pisteti mulle juba varakult raamatud näppu. Väidetavalt sain ma juba kolmeselt lugemisega hakkama. Ainuke täht, millega ma toime ei tulnud, oli G – jätsin selle tähega sõnad esialgu lihtsalt vahele.

Minu emapoolne vanaema oli eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Sellega seoses käis meil palju pedagooge külas ja nemad soovitasid, et siin pole midagi teha, kui laps loeb, siis pandagu kohe kooli. Nii ma 5aastaselt Tallinna 8. keskkooli nullklassi sattusingi. Ma ei olnud kunagi puhtalt viieline. Küllap ma polnud veel päris kooliküps ja päriselt ikkagi ei mõistnud, mida õppimine tähendab. Jätsin midagi tegemata, mingi tööga hilinesin… Kui läksin 6. klassis esimest korda eksamile, siis tagantjärele mõeldes ma ei saanud ikka üldse aru, mida eksam tähendab. Istusin klassis, kus olid varem olnud seintel tabelid, need olid ootamatult ära korjatud ja selgus, et eksamiks oleks pidanud kõik need asjad pähe õppima.

Minu peres oli esimese ja viimase koolipäeva tähistamise traditsioon. Nüüd jätkan seda oma lastega.

Nõuanne: võib-olla oleks hilisem kooliminek teinud mu elu lihtsamaks. Samas on võimalik, et just tänu sellele õppisin varakult, kuidas olemasolevate teadmistega manööverdada ja elus hakkama saada. Minevikku ei saa muuta. Kui oled juba vees, tuleb ujuma hakata.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Anne & Stiil