Ma mäletan väga selgelt, kuidas esimest korda tüdrukut suudlesin. See oli kusagil kangi all, me olime üksjagu veini ära joonud ja tulime ühise klassiõe sünnipäevalt. Ilm oli veebruarikuiselt tatine ning tema laulis mulle The Smithsi: “Take me out tonight, where there is people who are young and alive.” Nendesse sõnadesse oli kätketud kogu murdeea ilu ja valu ning temal olid imeilus hääl ja suured rohelised silmad. Ja kusagil olid meie kurjad poiss-sõbrad, kes meid vastastikku maha tahtsid lüüa.

Nagu ma hiljem aru sain, oli see üks üpris tavaline tüdruk-leiab-tüdruku-lugu. Ja muidugi läks meil omavahel kõik metsa. Mis on esimese armastuse puhul samuti üpris tavaline, soost olenemata. Lõpuks läksin hoopis mehele. Ja jäin sinna tubli kümneks aastaks. Mu eelmise, pisut ebastabiilse peika taustal tundus see hea ja turvaline valik. Aeg-ajalt ette tulevate seikluste kohta tüdrukutega väitsin, et oluline on inimene, mitte sugu.

Aga ühel hetkel hakkas midagi närima. Et sugu ikkagi on oluline, lihtsalt mitte meessugu. Siis olid mõned aastad tungi ja tormi, kuni lõpuks tuli Katrin. Põhimõtteliselt siis, kui ma kõige vähem kedagi ootasin.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Anne & Stiil