Tiina Kruus.

Mul ei ole kunagi olnud vastassoost sõpra. Ma mõtlen sõpra. Mul on kogu elu jooksul olnud eranditult sõbrannad ja sellepärast ei kujuta ma üldse ette, mismoodi võiks välja näha sõprus mehega. Ma vist väga ei usu sellesse. Ma ei kujuta ette, kuidas rääkida teisest soost inimesega sellest, millest räägin naistega. Jah, äge film või riigikogu koosseis, nende üle arutlemiseks pole sugu oluline, aga jutud, mida räägivad naised ainult omavahel, teate küll?

Ma pole selles küsimuses vist eriti moodne. Aga elu muutub kiiresti ja võib-olla jõuan ma veel ümber mõelda. Meie emad ja vanaemad pööritavad juba ammu silmi, kuuldes, mis elu elame meie, meie sõbrannad ja tütred. Kõik võimalused on valla, kunagised tabud ei kehti ning kombed muutuvad sama kiiresti, kui stardib kosmosesüstik. See on vabadus elada elu täpselt oma soovi järgi ja ainult südame sunnil, mitte mingite normide kohaselt.

Sellepärast kirjutamegi käesolevas numbris naistest, kelle parimad sõbrad on mehed. Jah, nad on erandlikud, aga nende jaoks pole see mingi probleem. Kirjutame ülimalt linliku eluviisiga perest, kes pealinna moodsa elu selja taha jättis ja kolkasse kitsi pidama kolis. Miks mitte, kui armastus loomade vastu on tugevam kui kirg reklaame teha?

Mittetraditsiooniline on ka sessamas numbris esitletud teise pere elumudel – alates sellest, et paari moodustavad naised, ja lõpetades nende sooviga ühel ajal lapsed sünnitada. Isegi ­sõbrad-tuttavad olid nende plaanidest rabatud. Aga kus on öeldud, et nii ei või?

Julgeid otsuseid!