Oli lausa nii hästi, et mu kaksikud jäid juba kolmandal päeval iseseisvalt hoidu ja magasid lõunaund ka. Kõik oligi korras hetkeni, kui õhtul jõudsin uksele mina. Kui esimene poiss mind nägi, hakkas ta sellise häälega röökima, nagu oleks just nüüd alanud eksperimentaal­muusika festival ning kreissae vahele pandud esimene metalltoru. Selle kõrvulukustava kisa peale märkas mind ka teine poeg, kes esitas muljetavaldava soolo, mis kostis selgelt üle venna lage tõstva maailmaesmaettekande.

Nad tulid minu juurde, hoidsid minust nii kõvasti kinni, kui nad elu sees pole hoidnud, ja mul ei jäänud muud üle kui nad korraga sülle võtta. Ja see oli vähim, mida sel hetkel teha sain.

Siis ronis üks poiss mu sülest maha ja viskas ennast risti keset põrandat. Röökis nii palju kui torust tuli ja piilus silmanurgast, kas ma ikka näen, missuguse sügava haava ma olen talle kogu eluks jätnud ning et kas ma ikka maksan kinni kõik tema tulevased teraapiaarved?

Korrutasin umbes sada korda järjest muretu naeratusega, et “kõik on hästi, emme on siin, lähme nüüd koju”. Nagu sellest veel vähe oleks, seisis ukselävel tardunult mu tütar, kes tahtis tulla vaatama, kuidas näeb nüüd välja see imekena lastehoid, kus ka temal õnnestus üks tore aasta veeta. Ta suutis üle selle kisa küsida, et kas siin röögitakse kogu aeg nii. Ja mul ei olnud südant talle öelda, et tead, kallike, nii kõva kisa, kui sina tookord tegid (ka pärast seda, kui sa totaalse mustertüdrukuna olid päev otsa ära kannatanud kõik need 21 659 sekundit, milleks ema su hülgas), ei ole maailmas kunagi keegi teinud.

Nii me siis seal olime: poisid hüsteerias ja nende õde 

Edasi lugemiseks telli ajakiri Anne & Stiil