Aino Tamme tee karjamaalt Pariisi

Aino Tamm oli esimene kutseline naislaulja Eestis. Loobudes armastusest isiklikus elus, sai temast Eesti lauluema.

Aino Tamm sündis 23. detsembril 1864. aastal Mulgimaal Tarvastus Kitsi talus. Talvistel õhtutel sai ta vokivurina saatel kuulda ema rahvaviise laulmas ja isa viiulit mängimas. Tarvastu tütarlaste kihelkonnakooli päevil sai Ainost koolikoori eeslaulja, põhjuseks erakordselt kaunis hääl.

Esimese kontserdielamuse sai väike Aino 1871. aastal, kui Viljandi põllumeeste seltsimaja avamise kontserdil laulis Carl Robert Jakobsoni õde Ida Thomson. Mulje oli vapustav ja Aino peas küpses plaan ühel päeval ise laval seista. Kuigi Ainol olid suurepärased eeldused lauljaks saada, ei osanud ta selle oskusega midagi peale hakata. Kodutalus tegi ta talutöid, ketras ja kudus. Kui Aino oli üheksateistkümnene, armus ta kodukandi jõuka talupoja poega Jaaku. Noored vahetasid salaja kirju, kuid nende ühisele tulevikule tõmbas kriipsu peale noormehe isa, kes Ainos miniaainest ei näinud. Esimese armastuse purunemisest sai Aino kõvad armid ja otsustas, et peab ise enda eest seisma.

Ta kohtus Miina Härmaga, kes õppis Peterburis ja toetas Aino püüdlusi samuti sinna jõuda. Kui Aino oli 250 rubla õppimiseks kokku saanud, sõitis ta Peterburi ning asus elama samasse pansioni, kus elasid ka Miina Härma ja Anna Haava.

1891. aastal toimus Kroonlinnas Aino Tamme lauljadebüüt. Sama aasta suvel võttis laulja ette suure kontserditurnee Eestimaa kirikutes ja tema esinemised äratasid laiemat tähelepanu.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Anne & Stiil