Tänapäeva suhtlusaldis maailm ei lase meil üksi olla. Loeme pidevalt e-kirju ja passime sotsiaalmeedias, et näha, kas keegi on meile kirjutanud, pilti kommenteerinud või midagi põnevat jaganud.

Telefoni väljalülitamine ja üksi – ainult iseendaga – olemine tundub ärevust tekitavalt kummaline. Tundub, nagu jääks millestki ilma.

Kui kõrvalt peaks kaduma ka kallis inimene, võtab üksindus sageli hoomamatud mõõtmed. Tekib tühjusetunne, igatsus läheduse järele ning hirm, et uut partnerit ei leiagi. Hakkame otsima viise, kuidas n-ö meeltesegadust rahustada, tähelepanu mujale suunata ja emotsioone alla suruda.

Kes läheb mööda ilma ringi rändama, kes sukeldub töösse. Kes valib jõusaalis rassimise, kes kaevub eneseabisse. On ka neid, kes teesklevad, et kõik on korras, enesele tunnistamata, et see on lihtsalt üks viis, kuidas negatiivseid tundeid vältida.

Vale mõtteviis = valed kaaslased

Pilateseõpetaja Kristina Orlova (30) teab täpselt, mida tähendab, kui iseendaga olemist ei naudi. Ta lõpetas omal soovil pika suhte ja arvas, et uus kaaslane pole kaugel. Kahjuks ta eksis.

“Käisin lakkamatult sellise pilguga ringi, et kes võiks mu partneriks sobida. Palusin isegi sõbrannadel mulle pimekohtinguid korraldada. Mõnel isegi käisin, kuid kohtusin vaid samasuguste katkiste inimestega, nagu ma ise olin,” meenutab Kristina rasket aega.

Pärast üht motivatsioonikoolitust otsustas ta minna salsakursustele. Naine tunnistab, et seegi oli osaliselt ajendatud meeleheitlikust otsimise, tutvumise ja leidmise soovist. Vana stsenaarium kordus taas ja ta teele sattusid üksnes valed kaaslased.

Saatuse tahtel võttis siiski tantsunauding võimust ja Kristina hakkas tantsima iseenda, mitte meheotsingute pärast. Lõpuks oli tal enda seltsis sedavõrd mõnus, lihtne ja hea olla, et romanss iseendaga oleks võinud kesta veel mõnda aega.

Läks aga teisiti – naise muretu olek jäi silma tema praegusele elukaaslasele. “Meie suhe toimib tänu sellele, et meil kummalgi polnud kohtudes vajadust teise külge klammerduda. Leppisime kokku, et kui suhtest midagi välja ei tule, saame minna tagasi kohta, kus meil mõlemal oli iseendaga tore olla.”

Nüüd, kaks aastat hiljem on nad endiselt õnnelikus suhtes. Kristina tunnistab, et kogu tema teekond valede kaaslaste juurest õigeni oli õppetund. “Igaühe kogemus on muidugi erinev, aga kui õnnetu olukord jätkub, siis soovitan mõelda, mida sa ei ole n-ö ära õppinud,” soovitab Kristina.

Reisimine ei toonud hingerahu

Aasta oli 2012, kui Hanka Hanga (28) otsustas Eestist lahkuda. Põhjusi minekuks oli kogunenud palju – ebaõnnestunud suhe, tööandja pankrot, ebatervislik eluviis ja lõputu “näitlemine”, mis tekitas ohu kaotada iseennast täielikult. “Tahtsin eemalduda kõigest, et saaksin jälle hingata,” ütleb Hanka, kes tundis, et kogu negatiivsus ja valu hakkas teda lämmatama.

Ta arvas, et teise riiki kolides saab alustada nullist ja olla õnnelik. Eriti kui sihtpaik asub soojemas kliimas. “Kahjuks elu näitas, et see ei vasta tõele. Välised tegurid on muidugi suureks toeks vajaliku adrenaliini hoidmisele ja seiklustele, kuid need üksi õnne ja rahu ei too,” tõdeb ta.

Austraalias töötas naine kaevandusjaamades koristajana, kus tema öö- ja päevavahetused möödusid kontoreid ja vetsupotte küürides. Iseendalt proovis ta saada vastust küsimusele: Hanka, mida sa tegelikult tahad? Kuigi vastus oli hägune, teadis ta kindlalt, et pole valmis Eestisse naasma.

Nõnda otsustaski ta seigelda mööda Austraaliat, eksides korra ära ka migrandilaagrisse Darwinis, kus õpetas naistele tantsimist. Selle aja jooksul sattus ta korduvalt ka Balile puhkama, kuni otsustas paradiisisaarele pikemaks jääda. Ei läinud kaua, kuni Hanka kohtas seal hingesõpra, praegust elukaaslast ja äripartnerit.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Anne & Stiil