Väiksena elasin ma Põlva külje all Rosma külas. Kui oli käes aeg kooli minna, otsustasid vanemad panna mind kodu lähedale uude waldorfkooli ehk Johannese kooli Rosmal.

Selleks ajaks, kui ma esimesse klassi läksin, oli kool tegutsenud vaid ühe õppeaasta. Teadsin esimese klassi juntsuna, et see on eriline kool, et sinna võetakse vastu vaid “rikkumata lapsi” – neid, keda tavakool pole “ära rikkunud”.

Nüüd täiskasvanuna sellele ajale tagasi vaadates võin kindlalt öelda, et ma poleks see inimene, kes ma olen praegu, kui poleks waldorfkoolis käinud.

Õppetöö käis tihti mängude kaudu. Näiteks õppisime väärtustama toitu. Kevadel külvasime vilja. Sügisel anti meile sirbid kätte, millega korjasime põllulapilt saagi kokku, ja sealsamas kloppisime viljavihud kootidega läbi, et terad kätte saada. Järgnes külaskäik veskimöldri juurde, kelle abiga jahvatasime terad jahuks ja lõpuks tegime kooli söögitoas ise küpsetisi.

Meil oli ka vahva sünnipäeva­traditsioon. Kui kellelgi oli sünnipäev, sai ta endale valida mitmete poolvääriskivide seast just selle, mis teda kõige rohkem kõnetas. Ma mäletan hästi, kuidas valisin oma sünnipäeval endale kivi, mis tundus midagi väga väärtuslikku ja olulist.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Anne & Stiil