“Minu isa on terve elu armastanud teha emale natuke kummalisi kinke, alates nahkvestist ja lõpetades elektrilise konserviavajaga. Kord tuli ta koju kingapaariga, mis mul siin pildil jalas on. Olin siis 13 ja need olid tol ajal väga ihaldusväärsed – suure paksu kummist roomiktallaga nahkkingad.

Minu ema oli õpetaja, kes armastas kontorikostüüme. Kingitud kingad polnud teps mitte tema maitse ja ta keeldus neid kandmast. Mulle aga meeldisid need väga.

Kuigi kingad olid mulle umbes kolm numbrit suured, toppisin sokid või salvrätikud kinganinadesse ja käisin nendega nii paar aastat. Need olid ikka väga moodsad. Elasin tol ajal Harju-Kosel, kus õige riietus oli väga oluline, kui tahtsid mõnda lahedasse gängi kuuluda. Nende kingadega olin kohe üle kooli tüdruk.

Isale meeldis väga, et võtsin platvormid endale. Kui aga ema mulle selle pildi saatis, küsis ta ehmatusega: mis kingad sul siin jalas on?! Kui ütlesin, et kas sa ei mäleta – need kingiti sulle, siis vastas ta naerdes: “Issand, kui õudsed!”

Pärast seda paari soetasin endale Adidase tossud. Kogusin raha, sõitsin liinibussiga Tallinna ja ostsin uued tossud… jälle kolm numbrit liiga suured, sest valikut lihtsalt polnud. Kuna ma olin juba harjunud käima, salvrätikud kinganinas, siis polnud probleemi. Võib öelda, et ma käisin terve oma teismeea veidi suuremate kingadega.

Ka praegu on just kingad mu suur kirg – kui riiete ja kodusisustuse puhul kaalutlen enne ostu sooritamist pikalt, siis kingade puhul armastan teha emotsioonioste. Muide, isa kingib mulle vahel nüüdki toredaid kingi.”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Anne & Stiil