Olen üldiselt rahul sellega, kuidas välja näen. Aga kuidas ma end ka aastakümnete kestel poleks “töödelnud”, jään ühes osas ikka samale seisukohale – ma ei taha endale selliseid rindu! Suuri. Rippuvaid.

Niikaua kui end mäletan, olen olnud poisilik tüdruk. Mulle meeldisid poiste mängud – tagaajamine, pallimängud, ronimine ja hüppamine. Varase teismeeani tundsin end oma kehas suurepäraselt, kuid siis hakkasid mu rinnad kasvama. 15aastaselt nägin oma D-korviga välja nagu tädi. Need ei sobinud mulle – ei minu välimuse ega olemusega. Need segasid mu rahmeldavat liikumist ning põhjustasid palju ebavajalikku poiste tähelepanu. Ei saanud lihtsalt T-särki selga visata ja õues trääseldada, tuli veel midagi peale tõmmata, mis partiid varjaks. Sel ajal polnud müügil ka häid rinnahoidjaid. Mulle ei meeldinud flirtida ja mulle tundus alati, et mu rinnad saadavad välja valesid signaale. Sain pidevalt neid “mmm...” kommentaare, mis üldse komplimendina ei kõlanud.

Rinnad pärast lapsi

Aga tollal olid mu rinnad vähemalt lopsakad. Abiellusin suhteliselt vara ja sain ka kohe lapse. Imetamise ajal, eriti alguses, kui tekkis piimapais, muutusid rinnad veel number või paar suuremaks, rinnaesine oli täis suuri siniseid veresooni, mis pidid tagama verevarustuse kogu sellele massile. Midagi oli head ka – piima oli alati ja kuna rinnad olid piisavalt pikad, sai last toita igasugu imelikes poosides, sest rinda sai suunata, kuhu tahtsid. Hea küll, mitte päris selja taga oleva lapse suhu, aga no peaaegu.

Pärast imetamist läks asi ühest küljest paremaks, teisalt hullemaks. Veresooned kadusid nahapinnalt, rinnad muutusid tühjaks. Ja pikemaks. Iga imetamisega muutus rindade kuju. Rindasid sai juba suruda kenadesse rinnahoidjatesse ja nägin riietes välja päris okei. Kui aga tuli end paljaks võtta, kadus hea enesetunne. Haihtus kindlus magamistoas. Vaatepilt polnud ilus ei minu püsti seistes, selili või külili olles ega veel vähem neljakäpukil. No võib-olla suudate ette kujutada.

Öeldakse, et mees armastab silmadega. Kuidas ma põdesin, et minu oma jääb nälga. Aga ta vist vaatas mujale. Või igatahes oli tal oma sõnul kama kaks. Minul mitte.

Lõpuks, pärast nelja lapse sünnitamist ja igaühe vähemalt aasta jagu imetamist olin jõudnud nelikümmend eluaastat selja taha jätta. Ikka nii, et tõstvate ja vähendavate rinnahoidjatega okei, paljalt ja rannas mitte okei.

Mõte hakkab idanema

Ilukirurgia tundus mulle aastaid ebaeetiline, justkui kuuludes vaid edevate ja lollide maailma. Et teised saavad oma taagaga ise hakkama. Kuidas sa lõikad midagi maha – armasta end sellisena, nagu sa oled, sa oled lapsed sünnitanud, on loomulik, et sul on sellised rinnad, kanna uhkusega, su emal olid sellised rinnad, su vanaemal olid sellised rinnad jne.

Kui järeltulijad juba suuremaks said ja oli selge, et me rohkem lapsi ei soovi, hakkas ühel päeval peas ketrama idee, et äkki nüüd oleks ehk võimalust (loe: raha ja aega). Mees kinnitas veel, et teda ei häiri minu välimuse juures miski, aga kui ma seda teha tahan, siis ta toetab. Et ma vaid end paremini ja kindlamalt tunneksin.

Mõtlesin sellele – unistus täituks! Saaksin edaspidi hüpata ja joosta, ilma et miski vastu lõuga lopsaks. Saaksin joogat teha, ilma et teatud poosides miski näo ette vajuks, saaksin tantsida, ilma et miski teist takti lööks, saaksin kanda tavalisi ja paelteta rinnahoidjaid või üldse mitte midagi kanda... Jaa, see juba oleks midagi!

Aga siis mõtled, et see oleks eputamine – kes ikka sellise asja peale sääraseid summasid kulutab ja pealegi olen ma liiga vana. Ja ma saan ju tegelikult oma elu ka endistviisi edasi elatud. Jätkasin igapäevaelu sellesama refrääniga, et mõtle, kui neid ees ei oleks...

Mõne kuu pärast taas peegli ees seistes takseerisin oma rindu. Need ulatusid peaaegu nabani, üks mitu sentimeetrit pikem kui teine, üks nibu vaatamas häbelikult üles, teine alla – nii erinevad, nagu polekski sama inimese omad. Selle hetkeimpulsi ajal istusin arvutisse ja lõin otsingusse “rindade vähendus”. Internetis oleva info ja tuttavate kommentaaride abil jõudsin sinnani, et võtsin kontakti Niine Nahakliinikuga. Otsustasin konsultatsioonil ära käia ja siis otsustada. Loobuda saab ju alati.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Anne & Stiil