“Hiljuti täitus mul 20 aastat Rakvere Teatris näitlejana. Nii sellel fotol kui ka kujundlikult väljendudes jäävad mu selja taha kostüümid, mida olen nende aastate jooksul kandnud. Minu keha nende sees on olnud üks ja ainus ning praegu siin just niisugune. Pean tänama oma vanemaid, et mu hing sündis just sellesse kehasse, ja olen tänulik, et selle läbi on ilma sündinud kaks imetoredat last. Armastan end niisugusena, nagu olen. Mõnikord olen tahtnud olla 10 cm pikem või õnnistatud uhkete kiharatega, aga kui ei ole antud, pole mõtet neid taga nutta. Selline see keha on, võtke või jätke. Et ta on teinud läbi muutusi ja muutub edaspidigi, on paratamatus. Ainus, mis elus kindel, ongi, et kõik muutub.

Siiski ei ole inimese keha tema päris mina, vaid ainult vorm. Väline kest tõelisele olemusele. See sisemine tera või sära või üdi või leek jääb samaks hoolimata vanusest, riiete vahetamisest ja juuste värvimisest. Jah, me saame välimuse abil saata signaale, mida endast arvame, millisena mõjuda tahame või mis tujus parajasti viibime. Kuid kellegi üle otsustades ei maksa piirduda vaid välisega. Tähtis on, et kõnetaks too olemuslik tuluke. Tunnen selle teises inimeses tihti ära isegi põgusa kohtumise põhjal. On inspireeriv suhelda väga vanade inimestega, sest nemad, nagu lapsedki, ei tegele enamasti välisega.

Muidugi tuleb keha eest, mis sisemisele leegile kõige lähemal, hoolt kanda, seda mitte liialt kurnata ega lõhkuda. On nutikas õppida oma keha kuulama. Mida ta just täna soovib? Mina armastan anda talle piisavalt und. Liigutamine ja sirutamine on tähtsad. Tantsimine. Silitused ja kallistused sobivad sageli. Soe vannivesi on alati hea. Erinevad soolad ja õlid naha ja juuste turgutamiseks, et keha oleks tundlik ning terve. Eesti kliimale mõeldes on mul igal aastaajal kotis villased sokid, sall ja päikeseprillid. Elan talve üle, kui on piisavalt varutud suve soojust ja valgust talletavat mett, koduseid kurke, sibulaid, marju, pärnaõisi. Toit olgu võimalikult naturaalne. Igal juhul eelistan kvaliteeti kvantiteedile.

Näitlejale on keha põhiline töövahend. Seepärast tahan olla igati paindlik ja avatud, vaba, puhas lõuend, millele saan luua ükskõik missuguse rolli. Tänu oma välimusele ei ole ma olnud liialt seotud ühegi tüpaažiga. Olen mänginud Jänku-Jutat ja nõiamoori, printsesse, isegi mehi. Rollid rollideks ja keha kehaks, aga lavastajana näitan alati ja häbenemata oma alasti hinge. Detsembris on Rakvere Teatris niisugune võimalus tulemas, esietendub mu lavastus “Tagassi inglite juure”.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Anne & Stiil