Mäletan, kuidas läksin esimesel korral Pariisi kindla teadmisega, et prantslased pole nõus inglise keelt suu sissegi võtma – kui sa prantsuse keelt ei oska, ei tehta sinust välja ka! Suur oli minu üllatus teada saades, et see ei vasta kohe üldse tõele. Kui aasta hiljem umbkeelsena sinna kolisin, märkasin taas kõikjal prantslaste vastutulelikkust. Ometi olen viimasel ajal jälle kuulnud Eesti tuttavatelt seda vana müüti, et prantslased pole nõus inglise keelt rääkima. Hiljuti üle pika aja Pariisi külastades, kui keel oli rooste läinud, sain prantsuskeelsele tervitusele vastuse inglise keeles – igal pool toodi ingliskeelne menüü ja isegi kui ma proovisin oma hädist-vigast prantsuse keelt purssida, vastasid kelnerid ikkagi järjekindlalt inglises. Aga – jõudsin lõpuks jälile, milles asi.

Nimelt on Prantsusmaal väga sisse juurdunud viisakuse kultuur: poodi või kohvikusse sisenedes hõikad bonjour, teenindust saades ütled kõvasti merci ja lahkudes kõlavalt au revoir! Pärast paari aastat Prantsusmaal sai minust ilmselt kõige viisakam eestlane, kes liiga tihti ehmatab kodumaal teenindajaid oma valju tere, aitähi ja headaegaga, aga sel suvel Prantsusmaal märkasin, et mulle tehti märkusi.

Esimene reegel:

mida tahes sa Prantsusmaal teed, “bonn­žuur” (ükskõik kui halvas häälduses) on absoluutselt kohustuslik, kui vähegi võimalik, siis naeratusega. Sattusin korduvalt olukorda, kus pagar seisab, käed rinnal risti, kui oled kaks croissanti palunud, ja ootab, et sa talle “tere päevast” ütleksid. See on elementaarne austus. Kui bonjouriga hakkama saad, minnakse ladusalt üle inglise keelele, kui vähegi osatakse. Ka turvamehed, uksehoidjad, bussi- ja takso­juhid ootavad tervitust.

Teine reegel:

väldi hullumajasid ehk ängistavat rahvarohkust. Prantsusmaa kliima on reeglina nii palju soojem kui Eestis, et oktoobris või aprillis, kui kodus külm on, saab seal päikeselisel päeval jaki või pluusi väel õues istuda. Ja kuna pole tipphooaeg, on ka suurem valik (soodsamaid) ööbimis­võimalusi ning põhilised tänavad ja vaatamisväärsused pole nii paksult turistidega kaetud. Enamikul inimestel, keda tean, on jäänud kohutavalt halb maik näiteks Versailles’st, sest tuhande­pealisse massi pakituna, kus kõigi pildistavate käte merest välja ei näe ja õhk otsa saab, võib täitsa klaustro­foobiline tunne tekkida – ning midagi ei paista niikuinii. Kui tõesti tahad Versailles’d külastada, plaani see hommikusse, avamisaega, ning käi kompleksi väiksemates hoonetes. Praegu dekoratiivkunstide muuseumis avatud Diori juubelinäitus on hingematvalt kaunis – aga ka seal võib keskpäeval olla liiga pikk piletisaba ja sees rahvamass. Vaata kindlasti, aga eelmüügi ja varase kellaaja toel!

Kolmas reegel:

ole nutikas! Osta piletid eelmüügist netist (enamik saite on ingliskeelsed ka). Vägevate katakombide järjekord oli viimati vist pool kilomeetrit ehk mitu-mitu tundi pikk, samas kui eelmüügiukse juurde saabujad lasti kohe sisse. Kasuta näiteks Tripadvisori äppi, mis näitab kompassil, kuhu suunda pead kuhugi jõudmiseks liikuma.

Neljas reegel:

kõnni! Esimesel korral Pariisis sõitsin igale poole metrooga. Teisel korral sain aga aru, et kõik on üksteisele nii lähedal ja iga tänav nii vaatamisväärne, et palju mõttekam on liikuda jala. Süües iga päev saiakesi, jäätist ja suuri maitsvaid praade, ei pea kaalu pärast muretsema, kui 15 kilomeetrit kõndida. Samas linnaosas asuvad kohad tasub samale päevale komplekteerida. Kui vaja kuhugi sõita, soovitan Uberit. Kutsud ta telefonist sinna, kuhu vaja, ning olles pool päeva ringi traavinud, on väga mõnus korraks vaikuses hinge tõmmata ja jalgu puhata, mitte teha endale teed metroo inim­hulgas. Pealegi näeb autoaknast linna.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Anne & Stiil