“Ei teagi, mis ideed see roheline seinavärv peaks kandma. Võib-olla mingisugust rahunemist ja loodusläheduse otsimist?” mõtiskleb Stina. “Tunnen puudust, et saaksin astuda õue, seal­samas oleksid mets ja põllud ja maa-avarus.”

Stina üheaastane pojake, lõppematu naeratusega Villem, üritab hammastega jagu saada granaatõuna koorest. Tassid kuuma kohviga tõstab Stina kõrgemale riiulile, kuhu juba ladustatud rasked foto­raamatud.

Lõuna-Eesti asemel Nõmme

Stina ja tema elukaaslane on pärit Lõuna-Eestist, sinna neid tõmbab, tahaks päriselt maale kolida. Samas jääksid siis kõikvõimalikud tööd kodust kaugele ning sellest oleks Stinal kahju. Nõmme on pakkunud veidigi leevendust nende soovile eraldatuse järele. Omal ajal Tartust Tallinna kolinuna sattus Stina kõigepealt elama Lasnamäele (see oli šokk) ning siis vanalinna (see polnud parem). Jah, linna süda, aga viie korteri peale üks WC ja vannituba, aken vastu kivimüüri, vägi­vallatsevad naabrid, halb energia. “Nõmme on mõnus, linnast piisavalt kaugel,” tõdeb Stina. “Teistpidi, kui tahaks õhtul välja minna, siis enam hästi ei viitsi.”

1930ndatel ehitatud roosa maja üürikorterisse kolis Stina üle kümne aasta tagasi. “Maja alumisel korrusel on alati üüri­lised vahetunud, mina olen siin üks pikaaegsemaid,” ütleb ta. Tema vana korter oli hästi mõnus, palju halli värvi, ainult liiga vähe ruumi. Kaks aastat tagasi, kui Stina jäi lapse­ootele, kolis noor pere sama maja teise korterisse. 70 ruutmeetrit, köök, magamis­tuba, kabinet ja veranda.

Hallist roheliseks

Muidugi oleks mõnus, kui kõik oleks päriselt oma, tegutseks julgemini ja teeks paljugi teistmoodi, nendib Stina. Eluruumid on hakanud alles viimase aja jooksul paika sättuma. Magamistuba ongi juba hästi nende nägu, kuigi veel paar aastat tagasi poleks Stina ette kujutanud niisugust seinavärvi. Roheline, sumeda alatooniga, jahe nagu langemine hoovusesse. “Alguses mõlemad vaatasime, et kuidagi liiga tume, ja hakkasime hullult kõhklema. Aga kui asjad sisse said, muutus ruum väga mõnusaks. Džungel see ei ole, vihmamets ka mitte. Greenhouse kõlab armsalt, aga eesti keeles kasvuhoone pole jälle päris see,” ajab Stinat lausa naerma see täpsustava sõna leidmine. “Ma arvan, et on mingi periood, millest kasvad välja ja hakkad otsima muutust. Mul sai hallist lihtsalt villand.” Aastaid musta ja halli riietuse sõltlane on koos interjööri mitmekesistumisega hakanud kandma ka värvilisemaid riideid. Kuigi jah, pildistades on seljas parim ikkagi must.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Anne & Stiil