Markerid, millega Trad.Attack! on plaaninud ettetellitud plaadid allkirjastada, kuivavad kaua. Liiga kaua. Tarvis on uued hankida. Sandra tuiskab ukse poole. Järsku ta peatub ja pöörab ringi. “Oota, ma võtan telefoni ka kaasa, saan samme.”

“Hm, keha ju annab ise märku, et on vaja liigutada,” nokib Sandra abikaasa Jalmar Vabarna (30). Kui Sandra on nelja tuule poole kadunud, ohkab mees: “Enam ei tehta sporti mitte enesetunde pärast, vaid selle pärast, kui palju keegi teine teeb.”

Ent see on pigem üldine tõdemus. Sandra Vabarna – muusik, aasta muusikamänedžer, abikaasa – on jõudnud küllalt katsetada, vaakuda, plahvatada, et iseennast piisavalt hästi tundma õppida. “Ta on just nagu suureks kasvanud, nii palju küpsemaks ja teadlikumaks saanud,” tõdeb Jalmar ja pahvatab siis naerma: “Eks see abielu-värk mõjub.”

… olla kõige kuulsam ja ilusam torupillimängija?

“Sel alal ei ole väga palju konkurentsi,” muigab Sandra. Ta tunneb heameelt, kui saab oma eeskujuga näidata, et ka alternatiivses žanris on võimalik läbi lüüa. Mitu emagi, kelle tütred tahavad torupilli õppida, on talle kirjutanud.

Sandra arvas, et uue plaadi esitluskontsertideks võiks olla ka uus kostüüm. Moedisainer Karolin Kuusiku kuldkaunistustega must pükstükk on pretensioonikas: enne oli liiga lühike, nüüd jällegi avar. Aga on tarvis, et oleks hästi kehasse. Sandra loodab, et täna on viimane kord, sest talle tundub ajaraiskamine korduvalt kostüümiproovis käia. “Kindlasti ei taha ma jääda meelde sellega, et mul on äge kleit, aga keegi ei tea, millist muusikat me teeme,” ütleb Sandra.

Jumpsuit liibub tihedalt ümber Sandra säärte. “Maatõugu madalad jalad, hea jõhvikal käia,” on Jalmar naljatades aasinud.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Anne & Stiil