Kohtume Kristjani, tema elukaaslase Paola Angela Gamarra Matta (41) ja nende armsa 8aastase tütre Ivanka Triinuga Tallinnas suvisel püha­päevahommikul, mil sooja on 13 kraadi. Paola ja Triinu, mõlemad esimest korda Eestis, väristavad õlgu. Peruu pealinn Lima, kus nende pere elab, on hoopis mõnusama kliimaga. “Limat on nimetatud kuningate linnaks – ei ole liiga palav ega külm, meie kandis sajab aastas umbes seitse päeva ning vaid paaril nädalal aastas ei näe päikest. Muide, ilmateadet Limas ei edastata – milleks iga päev üht ja sama juttu rääkida?” teeb Kristjan teemakohase sissejuhatuse.

Eellugu

2003. aastal otsustas põline Viimsi poiss, et elu vajab muutmist: “Tahtsin midagi ära teha, aga millegi uuega Eestis turule tulla oli raske. Samas soovisin ka reisida ja hispaania keelt õppida.”

Matadooride maale kolida tundus ambitsioonikale mehele liiga tavaline, nii jäi sõelale hoopis Peruu. Taskus 1000 dollarit, kohvris ülikond ning passis Peruu viisa, oligi ta ühel päeval Limas.

Sihtkohta jõudes seadis ta end sisse väikeses instituudis, mida pidasid kaks õppejõudu. Seal pühenduti filosoofiliste elukäsitluste üle diskuteerimisele, aga muu hulgas sai ka hispaania keelt õppida ja 10–15 ruutmeetri suurusi dušiga tube üürida. “Mind kui endise idabloki inimest tervitati enneolematu soojusega, tõenäoliselt tulenevalt nende endi veidi punasest maailmavaatest,” muigab Kristjan.

Keeleõpingud olid rasked, alguses ei jäänud vaatamata igapäevasele kolmetunnisele õppeajale midagi külge: “Kuigi lugeda ja kirjutada ma oskasin, ei saanud ma aru kõnest, sest nad räägivad nii kiirelt. Linnas käisin, sõnaraamat kaasas, et poest süüa osta. Vaatasin ka Inglise filme hispaaniakeelsete subtiitritega.”

Paar kuud pärast Peruusse jõudmist tutvus Kristjan Paolaga, kes oli tulnud sõbranna juurde instituuti peole. “Paola kutsus mind salsat tantsima ja nii me tuttavaks saimegi. Salsa on peruulaste elu loomulik osa ja lõunaameeriklastel on see veres, aga minule ei ole salsa 14 aasta jooksul külge jäänud,” ennetab Kristjan küsimust oma tantsuoskuse kohta.

Kirevad pereniidid

Paola kuulub eurooplaste ja indiaanlaste järel­tulijate – mestiitside – hulka, keda on Peruus üle kolmandiku elanikkonnast. Tema vanaisa oli aga hoopis hiinlane. Abielus paar ei ole, mis on kohalikke tavasid arvestades küllalt ebaharilik. “Mina olen olnud see tõrges, kes abielusse väga ei usu. Eks selle pärast ole ka ämmaga omajagu sõnelemist olnud. Meie tütar kannab mõlema perenime – Sillaots Gamarra,” tunnistab Kristjan.

Tütre üks eesnimi Triinu on Kristjani pandud, Ivanka oli Paola eelistus. “Jah, mulle on Ivanka Trump alati sümpatiseerinud ja tema järgi saigi teine nimi valitud. Tema tugeva karakteri pärast,” lausub Paola.

“Me oleme tegelikult ka ise üsna särisev paar. Pärast tütre sündi on siiski elu rahulikumaks muutunud,” sõnab Kristjan. Paola kergitab koduse elu eesriiet: “Tülid tõusevad tühistest asjadest. Mina teen näiteks ette­heiteid, et Kristjan on laisk. Vahel veedab ta terve pühapäeva pidžaamas.” Tütar itsitab seepeale ja ütleb hispaaniakeelsesse juttu ingliskeelseid sõnu pikkides: “Ükskord pühapäeval me panime lihtsalt teised riided pidžaamade peale, kui issiga poodi läksime!” Isa tõlgib tema hispaaniakeelset juttu. Aga eesti keel? “Jah, siinkohal pean endale otsa vaatama – ma ei ole selles järjekindel olnud, et tütar eesti keele selgeks õpiks,” tõdeb Kristjan.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Anne & Stiil