Inimestel, kes ei ole kurtidega kokku puutunud, on rohkelt eelarvamusi. Näiteks et kurt inimene ei oska rääkida ja on tumm. Kahjuks on sellisest märgistamisest kujunenud kuulmis­puudega inimeste jaoks takistus ja kuuljatele enesest­-
mõistetavad asjad, nagu erialased töökohad ja isegi haridus, tuleb neil mitmekordse vaevaga välja võidelda. Kuid kurdid selle ees ei kohku – nad oskavad suurepäraselt puuduseks peetud omaduse enda kasuks pöörata ja veel mitmekordselt tasagi teha.

Kõrghariduse janu

Armilde-Annete Jõgi (21) on kuulmispuudega Tartu neiu, kelle vanemad on samuti kurdid. Tema ema töötab metallifirmas seadmeoperaatorina ja isa on aknatisler. “Olen oma vanematele tänulik. Nad mõistavad, kuidas on kuuljate maailmas kurt olla.”

Kuuljatest sugulastega suhtleb tüdruk aga kõne abil, sest tema hääl on neile juba tuttav. Teiste kuuljatega ta väga kokku ei puutugi, küll aga on tal sõpru teiste kurtide seas, kellega saab pikalt lobiseda. “Käime koos söömas – räägime, kuidas on läinud. Aeg-ajalt organiseeritakse üritusi, suvel näiteks oli ekskursioon Kihnu saarele.”

Armilde-Annete naudib lugemist ja jooksmist, mis hoiavad pea klaarina. Ka lapsena oli tüdruk liikuv ja lippas maakodus ringi. “Koolis hoidsin aga rohkem omaette ja lugesin raamatuid. Olin väga õpihimuline ja mulle meeldis uusi asju omandada. Eriti huvitasid mind anatoomia ja bioloogia ning unistasin isegi arstikutsest, kuid mulle öeldi, et sina küll arstiks ei saa – oled ju kurt!”

Pärast keskkooli kutsus Armilde-Annetet siiski geeni­tehno­loogia ning just seda ta Tartu Ülikooli õppima suunduski.Õpin­­gud tuli aga katkestada, sest toetusest tõlketeenuse kasutamiseks ei piisanud. “Arvan, et ma polnud siis lihtsalt veel valmis ja mu õpitahe kadus täielikult ära. Läksin tööle ja sain autojuhiloa. Mõtlesin, et tahaksin ikka kõrgharidust ja võiksin ju uuesti proovida, seekord lihtsalt kaug­õppes. Kõik läks omasoodu ja nüüd olengi kooli­pingis tagasi, õpin Eesti Maaülikoolis maamajanduslikku ettevõtlust ja finantsjuhtimist.”

Kuuljaid Armilde-Annete ei kadesta, kuid vahel võib tunduda, et kuuljatel on kurtidest rohkem võimalusi. Noor naine pelgab näiteks, et tal ei õnnestu erialasele tööle saada. Nii on juhtunud nii mõnegi kurdist tuttavaga.

Olukordi, kus tuleb kuuljatele selgeks teha, et suhtluskaaslane on kurt, tuleb ikka ette. Armilde-Annete meenutab muigega üht reisiseika: “Läksime ühte söögikohta, teretasime teenindajat inglise keeles ning žestikuleerisime, et me ei kuule ja sooviksime paberit-pliiatsit. Teenindaja ei mõistnud meid mitte üks raas ja rääkis ikka edasi. Üritasime oma paar minutit selgeks teha, et me tõesti ei kuule. Selleks ajaks jõllitas meid juba terve restoran. Lõpuks taipasime, et see on mõttetu, ja lahkusime.”

Neiu on veendunud, et Eestis ei ole kurtide kohta piisavalt infot. “Kurdid ja kuuljad pole tegelikult väga erinevad, ainus vahe ongi see, et me ei kuule. Viimastel aastatel on kahe maailma ühendamiseks küll rohkelt tööd tehtud, kuid palju on veel ees...”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Anne & Stiil