Kõigepealt tahaksin tänada kõiki sinimustvalgete jäätisefotode eest sotsiaalmeedias. Jah, läksin ja ostsin ka seda jäätist ja tõesti oli ka endal kiusatus panna pilt kusagile nähtavale. Siiski ei teinud seda ja nii ta jäi. Mäletan, et juba kolm aastat tagasi küsis minult keegi naisterahvas, kes esindas mingisugust riigiinstantsi, kas ma oleksin nõus kirjutama laulu Eesti Vabariigi sajandaks sünnipäevaks. Olin lahkesti nõus ja oma tavalise honorari asemel otsustasin küsida 100 eurot. Noh, nii sümboolselt. Mõtlesin, et sinna on ju nii palju aega ja küll ma midagi lahedat ikka kokku soperdan. Lugu sai valmis, aga seda naist pole enam kusagil ja ei mäleta ka, kes see oli ja kust ta minu poole pöördus. Igatahes, kui kellelgi on vaja, siis teate küsida. Mina isiklikult olen väga uhke selle sünnipäeva üle ja loodan, et ka teised kulturnikud ja muidu tähtsad inimesed võtavad asja tõsiselt. Rahvas nagunii võtab, tema pärast ei pea muret tundma.

Mäletan, et olin vahetult pärast keskkooli ka ise 24. veebruaril presidendi vastuvõtul. Uhke ülikond seljas, kingad läikimas, soeng peas ja kandik šampustega käes. Olin nimelt kelner. Laveerisin märkamatult tähtsate inimeste vahel ringi ja vaatasin, kellele saaks midagi suhu pista või kellelt midagi tühja käest ära võtta. Tundsin end väga tähtsana. Tavaar, mida pakuti, oli ka keskmisest uhkem. Peakokk oli alati nähtaval ja enne vastuvõttu pidas ta meile, teenindajatele, kõne ja käskis kõike proovida, et kui keegi peaks küsima, siis me oskaksime vastata. Oleme ausad, mõnikord ei saanud isegi aru, kas tegu on magusa või pigem soolase suupistega. Veini pidime samuti maitsma ning sellele räägiti iseloomulikud omadused ja tähtsamad faktid kohe juurde.

Mäletan veel, et töölisi ja teenindajaid oli palju. Tüdrukuid ja poisse. Samuti oli külaliste seas palju tüdrukuid ja poisse, mehi ja naisi. Vahel sattus mõni tuttav ka publiku hulka, siis ei teadnud, mida teha või kuidas käituda. Ühelt poolt tahaks nagu juttu rääkida, et jou, mis toimub, teisalt aga ei ole kelneril vist sobilik külalisega jutustama hakata. Mehed olid viisakalt ja viksilt riides, naised veel uhkemad. Pidin kogu aeg ette vaatama, et mõnele daamile kleidisaba peale ei astuks. Nii me siis tantsisime seal rahva vahel, õõtsudes ikka vasakule ja paremale oma kandikutega, nagu baleriinid muusika saatel. Õhk oli paks, täis lõhnaõlide, alkoholi ja parema toidu aroomi. Õhtu oli ilus.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Anne & Stiil